Arhitekt Mihkel Tüür: Kalaranna Kvartal on esimene päris oma liivarannaga elukvartal Tallinna südalinnas

november 18, 2020


Kalaranna Kvartal on unikaalne mereäärne elamukvartal Tallinna vanalinna ja kesklinna piiril, mis kuue hektarilisel alal hakkab hõlmama uuendatud sadama- ja rannapiirkonda ning 12 elumaja koos restoranide, butiikide ja teeninduspindadega. Tegemist on esimese päris oma liivarannaga elukvartaliga Tallinna kesklinnas, mis avab mere linnale.  Dekaadi jagu küpsenud Kalaranna Kvartali arhitektideks on Mihkel Tüür ja Ott Kadarik (Kadarik Tüür Arhitektid), maastikuarhitektideks on Maarja Tüür ning Kerttu Kõll (Sfäär Planeeringud). Kodude siseviimistluspaketid on valminud koostöös sisearhitekt Galina Burnakovaga. Mitmekülgne projekt on arhitektuuriliselt ning linnaruumi rikastamise seisukohalt pakkunud omajagu väljakutseid ning sellest rääkisime lähemalt arhitektide ning Pro Kapitali Müügi- ja turundusjuhiga Carmen Kukk, kes ühtlasi on ka Kalaranna Kvartali tootejuht.

KUIDAS ERINEB KALARANNA KVARTAL TEISTEST MEREÄÄRSETEST LINNAKVARTALITEST?

Kadarik Tüür Arhitektid
Kadarik Tüür Arhitektid

Mihkel Tüür: Võib jääda mulje, et on mitmeid mereäärseid või merele vaatavaid arendusi, ent kui hakkame Pirita poolt kesklinna suunas tulema ja jõuame otsapidi Patareini, siis tegelikult sellist päris mereäärset keskkonda ei ole. Merele vaatavad tõepoolest mitmed Pirita tee äärsed elumajad, ent need on merest eraldatud sõiduteega. Sama lugu on Kiikri elukvartaliga, mis on Reidi teega merest ära lõigatud. Noblessner, mis on esimene mereäärne elukeskkond, jääb jällegi kesklinna siduskontekstist mõnevõrra eemale. Kalaranna Kvartal on esimene südalinna arendus, millel on päris oma liivarand. Mõneti on see huvitav – Tallinn on merelinn nagu Helsingi, ent erinevalt põhjanaabritest, on meie pealinn seni suuresti mereäärse infrastruktuurita. Ajalooliselt on Tallinna mereäärne ala olnud tööstuse päralt ning tänagi on kesklinna alale iseloomulik võrdlemisi suur sadamaala, kuhu elamukinnisvara ning taristu abil inimene ei pääse. Kalaranna Kvartali arendus on sümboolse tähendusega, sest majade ja infrastruktuuri näol avab see keskkond justkui esmakordselt kesklinnas mere linnale.

 

KUIDAS NÄEB VÄLJA NII MAHUKA KVARTALI LOOMINE? 

Carmen Kukk: Kalaranna Kvartali loomine oli pikk ühiskondlik protsess, mis esindas ühtviisi erinevaid huve ning sidus need vormiliselt kokku. Detailplaneeringu alusel korraldati rahvusvaheline arhitektuurikonkurss, mille vastu oli suur huvi. See näitab kui olulise ja omanäolise linnaruumi projektiga on tegemist.

Mihkel Tüür: Kalaranna Kvartalile oli koostatud väga hea detailplaneering, mis võimaldas arhitektuuriliselt seda kvartalit mõistlikult planeerida. See oli kahtlemata hea lähteülesanne. Tavaliselt on detailplaneeringus väga täpselt määratud hoonete jalajälg. Vahel võib aga juhtuda, et see on ette nähtud ebamõistliku proportsiooniga ning seda muuta on väga keeruline ja loomulikult ka aeganõudev. Kalaranna Kvartali puhul nägi detailplaneering ette paiknemise Kalaranna tee ning merejoone suhtes, määrates ära majade kõrguse ja brutomahu. Seega jäi arhitektidele võimalus luua kogu ala, mis jääb mere ehituskeeluvööndi ja tee vahele. See lähteülesanne oli suurepärane, sest andis meile võimaluse planeerida keskkond mõistlikult ja tuua välja selle piirkonna parimad omadused.

KUIDAS TE JÕUDSITE HEAST LÄHTEÜLESANDEST SELLISE LAHENDUSENI MILLISENA KALARANNA KVARTAL VALMIB?

Mihkel Tüür: Kui Helsingi mereäärne ala on saanud kõik mere head omadused, siis meile tähendab see tihtilugu külma põhjatuult. Soovisime esile tuua just mere positiivsed omadused ning sellest tulenevalt sündis idee tuua selle ala keskele väljak, mis tooks kesklinna tuulevaiksema ala. Projekti planeerimisel mängisime tegelikult läbi mitmeid alternatiivseid skeeme ja platsiga versioon tundus lõpuks kõige mõistlikum. Majade paigutamine ning väärtusmaailm kujunes selle idee ümber – väljakut ääristavad majad kahelt poolt, merevaatega hooned külgnemas rannajoonega ning Kalaranna tee äärsetel majadel on lõunapäike ning vanalinna vaade. Enne kui päris lõpliku lahenduseni jõudsime, proovisime mitmeid erinevaid lahendusi ehitusala sees ruumi jagamiseks. Majade paiknemise planeerimisel arvestasime, et majad ei „vaataks üksteisele otsa“. Selleks pöörasime majadevahelist ruumi, et tekiks erisuunalised vaated. Tegelikkuses toimubki selline töö kõik paralleelselt – kuidas paiknevad tänava-alad, majad ning väljak selle keskmes. Ühelt poolt peab arvestama ideed tuulevaiksest linnaruumist, samal ajal majade eriilmelisust ja paiknemist. Mis kõige tähtsam, seda et tulevikus oleks inimesel siin hea olla.

Kvartalit, mille keskmes on väljak ning selle ümber paiknemas majad, kõik oma erineva olemisega, ei olnud võimalik lahendada ühe tüüpmaja projektiga. Igas nurgas tekivad erinevad olukorrad. Tüüpmaja puhul jäänuks korteri ülesehitus ümbritseva suhtes ebaloogiline. Me selgelt vältisime üheülbalisust,  nii vormilt, sisult kui välisilmete mõttes. Tulemuseks on kvartal, mille kõik 12 hoonet on erinevad.

AGA KUI ME VAATAME HOONETEST KAUGEMALE JA MÕTLEME KVARTALILE TERVIKUNA – MILLINE SEE OLEMA SAAB?

Mihkel Tüür: Meie nägemus oli Kalaranna Kvartal kui osa avatud linnaruumist. Planeerimisel kujunes huvitavaks paralleeliks vanalinn oma vaiksete nurgataguste ja hubase sopilisusega, mille tõime ka Kalaranda.  Pikad laiad linnatänavad poleks seda võimaldanud. Majade vaheline ala meenutab justkui sellist mõnusa miljööga kaasaegset Itaalia linnaruumi – linnaväljakut ääristavad restoranid, kohvikud, butiigid ning ülemistele korrustele jäävad kodud. Mõneti oli see idee idealistlik aga tagantjärele on äärmiselt positiivne, et arendaja sellega kaasa tuli. Autod viisime täielikult maa alla, mis on ka täna kesklinnas ainus mõislik ja praktiline viis maapealse elukeskkonna funktsionaalseks planeerimiseks.

Carmen Kukk
Carmen Kukk

Carmen Kukk: Iga elukeskkond vajab aega küpsemiseks ning selle kujunemises mängib oma rolli ka maastikuarhitektuur, mis aastate jooksul kvartalile tõelise lihvi annab. Leian, et Kalaranna Kvartalit näeme oma tõelises võlus 4-5 aasta pärast. Mulle meeldib mõte toredast Itaalia linnakesest, mis on kujunenud aja jooksul sealsete inimeste ja nende lugudega.

VÄLJAK KUJUNEB KAHTLEMATA KALARANNA KVARTALI SÜDAMEKS NING SEDA ÄÄRISTAVAD RESTORANID JA POED TOOVAD SINNA URBANISTLIKU MEELEOLU. KUIDAS ELANIKUD SELLESSE SUHTUVAD, ET AKENDE ALL ON SUVEÕHTUTEL SUMINAT NING ILMSELT KA VALGUST ROHKEM?

Mihkel Tüür: Selle projekti puhul on oluline ja eriline, et kogu perimeetrile on tehtud tagasiaste. See tähendab, et hoonete äripindade kohal on varikatused, mis linnaliku miljöö võtmes justkui „lõikavad“ valgusreostuse ning melu ülemistest korrustest ära. Arhitektuuriliselt planeerisime, et nii kvartali välisperimeeter kui platsi ümber tekkiv ruum oleksid piki serva jalutatavad. Meie kliimas on ometi vägagi mõistlik, et inimesed saavad liikuda katusealusel territooriumil.

Selline võimalus tagasiasteks, mis Kalaranna Kvartali detailplaneeringust tulenes, on Tallinna kontekstis pigem haruldane tekkima, sest ehitusalane pind on tavaliselt täis ehitatud. Seda seepärast, et planeeringu järgi võrdsustatakse ehitusaluse pinna puhul tagasiaste maja brutomahuga ehk müüdava pinnaga.

MILLISED OLID ARENDAJA OOTUSED ARHITEKTUURI OSAS?

Carmen Kukk: Arhitektuurikonkurss tõi tõeliselt huvitava pildi erinevatest visioonidest ja andis võimaluse anda hääl just sellele lahendusele, mis meie hinnangul inimeste huvisid enim kandis. Meie ootus oli, et Kalaranna Kvartali arendusega rikastada linnaruumi ning säilitada looduslikku rannikuala.

Kahtlemata on Kalaranna Kvartali pikaaegse kujunemise puhul ka äriliselt olnud mitmeid väljakutseid, ent see aeg on olnud väga vajalik. See, milleni oleme täna nii ehituskvaliteedilt kui arhitektuuriliselt jõudnud loob pikaajalist linnaruumilist väärtust. Ma siiralt usun, et Tallinn on linnana täna sellise projekti jaoks küps ning seda näitab muuhulgas ka see kuidas teised arendajad oma mereäärseid arendusi arhitektuuriliselt lahendavad.

Selle projekti erilisust peegeldab ka erakordselt aktiivne müük, mis kõigi kevadiste väljakutsete kiuste stabiilsena püsis. Siin ei ole küsimus ainult vaadetes merele või vanalinnale, vaid selles kuidas asukoht, arhitektuur, sisearhitektuur ja maastikuarhitektuur omavahel tervikuks kokku kõlavad.

KUI PALJU ARVESTATI KALARANNA KVARTALI PLANEERIMISEL PIIRKONNA AJALUGU? 

Mihkel Tüür: Arvan, et pigem on küsimus vanalinnast mereni oleva ruumi väärtustamises – mis iganes sinna vahele kujuneb, suunab dialoogi linna ja mere vahel. Looduskeskkond säilib nagu ta on olnud – nii rannapromenaad kui sadamaala korrastatakse ning see jääb inimestele avatuks.

KUIDAS KUJUNES MAJADE SISEVIIMISTLUS? MIDA PIDASITE SILMAS SISEARHITEKTUURI PUHUL NING MATERJALIDE VALIKUL – OLETE TOONUD SISSE MITMEID NIMEKAID KVALITEETBRÄNDE? 

Galina Burnakova
Galina Burnakova

Galina Burnakova: Kalaranna sisekujunduse inspiratsioon on tulnud elust enesest – soovisin luua keskkonna, kus inimene tunneb end hästi  – avar, valgusküllane,  funktsionaalne , mis võlub oma lihtsuses. Siseviimistlust iseloomustavad puhtad jooned, elegantsus ning orgaanilisus nii olemuses kui materjalides. Materjalide valikus peegelduvad põhjamaise merekalda graniitkivid, vaikse ookeani musta liivaga vulkaanilised rannad, tormiste saarte kaldale uhutud hele ajupuit ning meie oma Kalaranna mere poolt silutud ammuste majade tükid- tellis, betoon ja terrazzo. Võtsin eelkõige arvesse ajatust, mida minu jaoks Kalaranna Kvartal endas kannab. Nii leiab siinsetest kodudest kvaliteetse puitparketi, just siia sobivad keraamilised plaadid ja teised siseviimistlusdetailid. Käisime Carmeniga tehastes kohapeal, et õppida tundma kogu toote väärtusahelat ja veenduda nende kvaliteedis. Küsimus ei olegi niiväga brändides, vaid küpsete toodete valikus.